Oijah seda meie ajakirjandust... Ühe mehe ilus reisikirjeldus avaldatud, kuidas ta SITSIILIA WRC etapil käis
https://virumaateataja.postimees.ee/673 ... e-jargneda
Kui õnn kukub sülle, miks mitte talle järgneda?
Ahto Raudla võitis ehtsa jackpot’i, kui sai võimaluse minna Hyundai pakutavale reisile, et vaadata WRC rallit Sitsiilia saarel.
Kui Rakveres elav Ahto Raudla sai Hyundai kaudu võimaluse minna Sitsiiliasse WRC rallit vaatama, mõtles ta: “Miks mitte? Viimasel ajal olen olnud väiksem rallifänn, aga vanasti sai rallidel käia igal aastal, ka Tänakut olen mingil määral jälginud.”
Hyundailt saadud võimaluse puhul oli Ahto sõnul tegemist mitme õnneliku juhuse kokkulangemisega. “Pakutigi võimalust mulle ja ma läksin, miks ka mitte,” räägib mees.
Nii oligi ta ühel hommikul Sardiinias ja liikus kaaslastega katsetepaiga poole. See oli hotellist kaugel, teekond kestis paar tundi ning teed olid mägised ja kitsad: isegi mikrobuss oli raskustes, et jõuda sinise mere ääres asuvasse rallipaika.
“Saime näha nelja katset rahva seas raja ääres,” kõneleb Ahto, “ja viibida ka teenindusbokside juures.” See on väga magus võimalus: sinna igaüks ei pääse vaatlema seda, kuidas mehaanikud auto kallal töötavad. “Kõik WRC autod sõitsid meie nina alt mööda oma boksidesse,” meenutab mees. Kahjuks ei saanud Ahto boksi sisse, kuid ka ukselt oli kõike huvitav vaadata.
“Seal kohtusin ka Tänaku endaga, kes käis autot teeninduskohast toomas ja sinna viimas,” teatab Ahto, “ajasin temaga juttugi.” Ahtole jäi ralliässast väga meeldiv mulje. “Ta on humoorikas inimene, viskab palju nalja,” räägib mees, kelle sõnul võib Tänak kahjuks kõrvalt vaadates tunduda ülbena. “See ei ole küll tema tegelikkus. Tänak on klass omaette, kahju, et tal ralli nii lõppes.”
Iga osaleja autot jälgida meestel aega ei olnud, liiguti palju ühest paigast teise, seda õnneks bussiga. “Ühel päeval saime järgmise rajaosa juurde minna helikopteril, see vist igaühele tavapärane pole,” ütleb Ahto.
Huvi puudumisel pole ühtki rallit vaatama minna mingit mõtet. “Kui sul pole ralli vastu üldse huvi, siis sul pole seal midagi teha,” räägib Ahto, “kui sa just õllesõber ei ole. Siis lähed raja äärde oma pingiga jooki nautima.”
Inimesele, kes rallist ei huvitu, on see spordisündmus tema sõnul lihtsalt üks suur lärm ja kihutamine, aga alasse süüvija leiab huvitavaid detaile, mida jälgida.
“Mina jälgisin näiteks autode sõidutrajektoori ja kes kuidas sõidab,” meenutab ta. “Kui kõik sõidavad ühte rada, läheb rada puhtamaks ja iga erinev sõidujoon tekitab märgatavalt rohkem tolmu.”
Telekast ralli vaatamist ja kogemust, mille saab kohapeal, Ahto sõnul võrrelda ei anna. “On kindlasti mugavam, kui sulle kõik ekipaažid ette näidatakse,” räägib ta, “kuid sama võib öelda ka võrkpalli kohta: kohapeal kogu infot ei saa, aga platsi kõrval saad elamuse. On ikka elamus, kui WRC auto tuhiseb su varvaste eest mööda 160 kilomeetrit tunnis, aga seda ikka ainult siis, kui see sind tõmbab.”
Ahto kõneleb ka, et neil oli grupis üks inimene, keda ralli üldse ei huvitanud. “Tema jaoks oli see lihtsalt okei,” lausub ta, “tema tuli lihtsalt kaasa loodust nautima, sest muu oli tema arust mõttetu.”
Kohapeal rallit vaadates näeb vaataja vaid ühte lõiku – seda, mis vaatevälja jääb. “Õnneks on Sitsiilia mägine ala ning me nägime juba kaugemalt, kui auto mägede vahelt tuli,” räägib Ahto, “samuti olid meil head kohad. Aga päike paistis lagipähe, nii et vesi voolas pidevalt. Pooleliitrised pudelid said veerand tunniga tühjaks.”
Õnnetusi või rajalt väljasõite Ahto kohal viibimise ajal ei juhtunud. “Ühel katsel olime küll väliskurvis ning siis käis peast mõte läbi, kas saan ikka eest ära,” pajatab ta. Muretsema peab ka näiteks liigse kruusa ja tolmu pärast.
Täpsemat infot pidid aga mehed jälgima telefonist, sest peale mööduvate autode muud ei näegi. “Kui oli levi, saime telefonist aegu vaadata,” meenutab Ahto.
Ühes on ta aga kindel: säärast õnne teist korda tema sülle enam ei kuku.