Kruuda: tõestasin, et polegi kehv poiss
Pärast mullu suvel Rally Estonial katkestamist oli Karl Kruuda kümme kuud tipptasemel rallisõidust eemal. MM-sarjas sõiduvõimaluste luhtumine pani 23-aastase noormehe endas kahtlema ning küsima, kas ta ongi nii vilets, et keegi teda ei märka.
«Inimese kõige suurem vaenlane on tema ise ja negatiivsed mõtted, mis edasi ei aita. Mingil hetkel olin tõesti sügavas madalseisus,» tunnistab Kruuda, kes andis endale aru, et võistluspaus võib kujuneda väga pikaks. Kuid korraga helises tema telefon ning DMACKi meeskonnast tuli kutse, mis tähendas võimalust ennast rallimaailmale tõestada.
«Pärast kõne lõppu oli mul kolm nädalat nägu naeru täis. Ma polnud juba ammu nii õnnelik olnud,» tunnistab Kruuda. «Siis hakkas kohale jõudma, et nüüd on vaja ka vastutada. Kõige huvitavam on see, et asjad läksid lihtsamaks: ma ei pea enam inimestele tõestama, et olen midagi väärt, vaid ma olen suures meeskonnas sees. Sellise tundega on lihtsam sõita, sain tegutseda pingevabamalt ja see andis ka hea tulemuse. Tean, et olen mulle antud võimalust väärt.»
WRC 2 sarjas osalevas DMACKi tiimis on Kruuda mees, kellelt tiim ootab kiiret sõitu ja punkte. Esialgne kokkulepe hõlmab Sardiinia, Poola ja Soome rallisid. Pärast seda ootab ees tiimi juhiga jutuajamine tuleviku teemadel.
Karl Kruuda, milline on seni olnud tiimi tagasiside? Sardiinias said oma klassis 3. koha ning tervikuna oled kahel DMACKi värvides sõidetud MM-rallil näidanud head kiirust.
Ise arvan ka nii… Arvestades veel seda, et olin terve aasta kodus istunud, videoid vaadanud ning mõtelnud, et tahaks sinna maailma tagasi saada. Enne esimest võistlust Sardiinias sain võõra autoga sõita vaid 25 km, aga läks hästi ja täitsin meeskonna seatud eesmärgi. Mõistagi saanuks sõita veel paremini, kuid mul polnud mõtet liigseid riske võtta.
Poolas pidin endast veel rohkem välja pigistama, kuid nii on raske tulla, kui konkurendid on juba pool hooaega sõitnud ja legendi kuulanud. Pealegi on Poola kiiruse tõttu eriti keeruline ralli. Muudkui vasak-parem-vasak-parem ning kui seda tuhat korda kuuled, siis lõpuks ei tee enam vahet, kummal pool on vasak, kummal parem. Teel oli ennast keeruline positsioneerida, kuid teadsin, et pedaali ei tohi kergitada.
Poola rallil nägin bosside rahulolu isegi rohkem, sest täitsin nende käske. Sain positiivset tagasisidet nii Malcolm Wilsonilt kui ka Dick Cormackilt. Neile oli oluline näidata, et selle rehvi ja autoga on võimalik kiiresti sõita.
Alguses riivas hinge, et mind oli Poola rallieelsetes uudistes ära unustatud, pidin korraks ütlema, et ma olen ka siin. Aga esimeselt kiiruskatselt tulin maha ja…
… olid kohe pildis.
Jah, olin kohe pildis ja pagana hea oli olla. Sain ütelda, et olite mind ära unustanud. Tõestasin, et ma polegi kehv poiss!
Kas oled rallide vahele jääval ajal saanud tiimiga koostööd teha?
Sardiinia ralli eel saadeti mulle paber, milline auto välja näeb, ja selle põhjal hakkasin paberil autot oma stiili järgi kohandama. Poola ralli ajaks oli rohkem aega mõtelda ja inseneriga suhelda ning tänu sellele sain parema seadistuse. Olin sellega rahul, lõpuks pani Elfin Evans teiseks päevaks oma autole sama seade ja hakkas mind rohkem võitma. Vahepealsed nädalad olid sisutihedad ning nende jooksul tuli ka mentaalsest väsimusest puhata, ent teha ka palju tööd: legendid üle vaadata ja kohendada ning uute kiiruskatsetega tutvuda.
Kui palju jälgib sinu tegemisi M-Spordi boss Malcolm Wilson?
Mõlemad bossid on keerulised inimesed, kel peas omad mõtted, mida alati raske lugeda. Kui hästi läks, siis Wilson kiitis, kui autoga tekkis probleeme, patsutas õlale ja rääkis, et ikka võib juhtuda. Neile on oluline tõestada, et see auto on kiire ja konkurentsivõimeline.
Varem pole sa nii-öelda päris tiimis olnud. Kas sinu jaoks on nüüd asjad kuidagi teistmoodi?
Kõik on teistmoodi, professionaalsem värk! Suures tiimis on hea olla. Seni tuli teha palju põlve otsas, ise asju ette valmistades ja korraldades. Nüüd võtab hommikul juht su peale ja viib kinnisesse parki, kus saad auto kätte. Enam pole nii, et pean ralli ajal sööma poest ostetud paki nuudleid või võileiba, vaid pakutakse juurikaid ja kala, et saaksin kiiresti kõik vajalikud ained kätte. Ma ei pea millegi pärast muretsema. Mida paremini sa sõidad, seda rohkem hakkavad ka mehaanikud ja abilised pingutama ja oma ideid pakkuma. Kõike ise tehes kulub liiga palju energiat.
Selleks et tulla maailmameistriks, tuleb täita sajast punktist sada. Hea toit, keegi saab sind viia hotelli ja muretseb selle eest, et sul oleks puhas pesu… Iga selline asi annab juurde ühe väikse punkti, mis tõstab sõitja enesekindlust.
Varasemate aastatega võrreldes on veel üks muutus: nüüd on rallisõit sinu palgatöö.
Põhimõtteliselt küll. Tulen null euroga välja, kõik on meeskonna poolt. Mulle ostetakse lennupilet, lähen kohale ja olen lihtsalt sõitja. Minul oli neid väga palju vaja, kuid neil oli seekord mind isegi rohkem vaja.
Põhimõtteliselt said sa endale hooaja alguses Sander Pärnale kuulunud koha. Jõudsid juba laenata talle isegi oma kaardilugeja Martin Järveoja, kuid korraga oli kõik teistpidi: sina said sõitjaks ja Pärn jäi kõrvale. Kuidas see mõjutas sinu ja Sanderi suhteid?
Me oleme ikka sõbrad edasi. Kui see uudis tuli, siis rääkisime Sanderiga pikalt ja võin ausalt tunnistada, et minul polnud selles kätt mängus. Rõhusin rohkem Citroënile ja hooaja alguses oligi seal teatud variant, kuid see eeldas kohustusi, mida ma poleks suutnud täita. Seekord olin õigel ajal õiges kohas. Rääkimas ma meeskonnaga ei käinud, Portugali ralli ajal nägin tiimi vaid kaugelt ja korra lehvitasin. Rääkisin nendega mullu sügisel, aga toona oli neil teatud lubadused ette antud ja mina jäin kõrvale.
Kui rooste tipptasemel sõitja nii pika pausiga läheb?
Päris niisama ma siiski ei istunud, õnneks käisin vahepeal Citroëni ralliautot arendamas. Abistasin neid kolm korda, neist kaks korda sõitsime Prantsusmaa mägedes. Seepärast polnud sõitma minnes kartust. Kiiruskatsete aegu konkurentidega võrreldes võib rahul olla.
Kuidas suurte tiimide juurde testima satutakse?
Kui meeskonna oma sõitjatel on väga palju tööd, kutsutakse abilisi juurde. Citroëniga tegin koostööd juba möödunud aastal ja ilmselt neile sobisid info ja tagasiside, mis nad minu käest said. Need on väga rasked päevad, kus kell kuus on äratus ja kaheksast oled juba mägedes autoroolis ning õhtul kell kaheksa pimedas lõpetad. Iga sõidu vahel istud garaažis, kus autol vahetatakse osi ning seejuures tuleb ka ennast joonel hoida, et kus sa seadistusega parajasti oled.
Võistlusega võrreldes on see teistmoodi sõitmine. Mul on meeles Markko Märtini sõnad, et pigem võta testidel gramm tagasi, kuid sõida iga kord sama tempoga, pidurda ja keera samas kohas. Siis hakkad tajuma, kui auto käitub samas olukorras teistmoodi.
Rally Estonial sa ei stardi, kuid Otepääl oled kohal. Millega sa siin tegeled?
Aitan Urmo Aavat külalistega tegelemisel ja muidugi abistan ka siin sõitvat nooremat venda Gustavit, kes on Eesti meistrirvõistluste arvestuses kõrgel neljandal kohal. Tema jaoks on see oluline võistlus.
Vend läheb iga ralliga kiiremaks.
Tal on hea õpetaja! (Naerab.) Ega me koos trenni ei tee, aga elan tal seljas. Nii nagu Ott on minust aste eespool ning kõik, mis ta ütleb, on minu jaoks kuld, nii ka see, mis mina ütlen, on Gustavile kuld. Meie erinevus on see, et kui vennal on küsimus, tuleb ja koputab ta kõrvaluksele ning küsib.
Loomulikult sügelevad mul näpud sõitmise järele. Küsisime tiimi käest, kas siin sõitmiseks on varianti, aga leiti, et vaja on keskenduda muljale. Selle eest saan Soomes teha korraliku testipäeva ning Jyväskylä rallile mõeldes on see praegu mulle olulisem kui kodus võistelda.